Boni laul « Harjumaa Noorte Puhkpilliorkester

Boni laul

Operetist “Silva”

Operetti „Silva“, mille algupärane nimi on sootuks „Die Csárdásfürstin“ („Tšaardašivürstinna“), peetakse Kálmáni loomingu tipuks ning operetiajaloo üheks olulisemaks teoseks. Helilooja püüdis opereti süžeeliinile anda dramaatilist sügavust ning „Silvat“ võiks seetõttu pidada „La traviata“ õnneliku lõpuga operetivariandiks. Teose muusikasse on sulanud nii valsi-, tšaardaši- kui ka foksirütmid. „Silva“ vallutas publiku südamed juba peaproovis ja Das Neue Wiener Journalis avaldatud kriitika märkis pärast edukat esietendust: „Kálmán on kirjutanud kütkestava heliteose. On tunda tema meloodiate kõlatäiust ja meeleolude võlu pakub erakordset lüürilist naudingut!“

Lavastaja Mart Sander: „Mõnes mõttes on „Silva“ valik kergema vastupanu teed minek, kuid samas ei saa vaielda: selliseid meloodiaid nagu „Teeme pesa endale“ ja „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ teavad isegi need, kes pole kunagi teatrisse sattunud. Lavastajale on see hea materjal: sellest võib teha kas pesuehtsa komöödia või rõhutada loo traagilist alatooni. Või siis rääkida vahetu lugu inimestest, kes sotsiaalsete süsteemide hammasrataste vahel lõksus olles ihkavad olla kõigest inimesed, kuid ei saa seda endale lubada.

 

Emmerich (Imre) Kálmán

Emmerich (Imre) Kálmán (1882-1953)Ungari helilooja Imre Kálmán on sündinud 24. oktoobril 1882. Pärast isa tabanud pankrotti perega Budapesti kolinud Kálmán, kes juba lapsena muusikat jumaldas, asus klaverit õppima. Peagi orienteerus ta asjaolude sunnil ümber õigusteadusele, jätkates siiski muusikateooria ja kompositsiooni uurimist. Kuna keegi tema loodud lauludest ega sümfoonilistest poeemidest ei huvitunud, otsustas algaja helilooja pöörduda opereti poole. Tollal peeti seda labaseks žanriks, kuid Imre Kálmán ei lasknud end sellest häirida ning otsustas esile tuua opereti romantilise poole. Nagu ilmnes, sai ta sellega väga hästi hakkama – publik ja kriitikud jumaldasid tema teoseid nii 20. sajandil kui ka tänapäeval. Tema loodud on näiteks „Mustlaspriimas“, „Tsirkusprintsess“, „Montmartre’i kannike“ ja „Marinka“. Hoolimata oma juudi päritolust, oli Imre Kálmán üks Adolf Hitleri lemmikheliloojaid. Keeldumine riigijuhi pakutud „auaarialase“ tiitlist tõmbas aga Saksamaal tema karjäärile vee peale. Sellegipoolest jätkas ta operettide lavastamist üle ookeani Ameerikas. Muusika oli Kálmáni kirg: sageli peatas ta igasuguse tegevuse, et pähe torganud meloodiat üles märkida, või töötas varaste hommikutundideni uue teose kallal. Operetikuningas maeti 1953. aastal Viini Keskkalmistule.

 

Boni laul

Mul on armastusest villant,
seda selgelt tean!
Neidudest nüüd loobun ma,
nendest loobun ma.
Kui ka tuhat südant murran,
külmaks ikka jään.
Kogunaiste ilmaga lõpuarve teen,
teiste vana poistega
ühte leeri läen.
Nii siis kindel otsus mul,
armastusega on null.

REF: Kuid, jah ilma naisteta on kurb maailm,
ka roosil päikeseta tundub külm,
sest siin ja seal, kus minu meel.
Ma suudlen veel, ma suudlen veel!
Kuid jah, ilma naisteta on kurb maailm,
ka roosil päikeseta tundub külm,
käigu kõik vanded põrgu, ei enam
vastu tõrgu, vaid teie juurde ma jään!

Naise oleks võinud võtta juba ammugi,
argusest ei ole ma, teinud sammugi.
Minust oleks võinud saada armas mees ja väi,
kuid üks õige hoiatus, mulle meelde jäi,
et naisega tood kaasa sa kodupolitsei!
Kuid siis otsus kindel mul, armastusega on null!

Ref: Kuid, jah ilma naisteta…